Põlevkivi ressursitasu tuleks siduda nafta hinnaga

Meie rahvusliku rikkuse, põlevkivi, väärtus või väärtusetus sõltub otseselt nafta hinnast. „Hullumeelne reis“ – just nii võiks kirjeldada aga nafta hinna muutust pärast 2003. aastat. Siis lõppes 1980ndate keskel alanud suhteliselt stabiilne periood, kus naftabarreli hind kõikus 25 dollari ümber. Järgmised viis aastat kerkis nafta hind kogu maailmas aina kõrgemale, kuni 2008. aasta suvel tuli Brenti toornafta barreli eest välja käia juba üle 145 dollari. Pool aastat hiljem oli aga hind ainult 35 dollarit barrel. Edasi hakkas see vaatamata kestvale majandussurutisele taas ülespoole ronima, kuni stabiliseerus ligi 100 dollari juures.Nafta hinna muutumine mängib olulist rolli ka Eesti jaoks, sest sellest sõltuvad ühtlasi riigi tulud põlevkivisektorist. Kõrge nafta hind suurendab põlevkiviõlist teenitud tulu. Alla 80dollarilise barrelihinnaga toornafta puhul on aga uute põlevkiviõlitehaste rajamine riskantne ning vedelkütust tasub toota vaid olemasolevates tehastes. Aasta-aastalt kallinev nafta tähendab, et riigil on võimalus tõsta põlevkivi tootmise maksukoormust, täpselt nagu tänaseni on tehtud. Kui nafta hind langeb, siis see süsteem aga ei tööta.Viimase kümne aasta keskmine naftahind oli 80 dollarit barrel, viimase viie aasta keskmine aga juba 95 dollarit barrel. Seega kasvasid aasta-aastalt nii põlevkivi omaniku kui ka selle töötlejate tulud. Järgmise 10 aasta tulevikutehingud näitavad, et Brenti toornafta hind hakkab praeguselt 100 dollari tasemelt vaikselt, aga kindlalt allapoole kukkuma ning jõuab 96?97 dollari tasemele.Seega seisab meie otsustajate ees väljakutse, kuidas langeva ressursiväärtuse tingimustes riigile tulu teenida. Põlevkivisektori väljakutseks on aga ellujäämine ning tööstuse arendamine.Raske öelda, kas ja kui kauaks naftahinnarong peatunud on. Ühest küljest näitavad tulevikutehingute hinnad langustrendi, teisalt prognoosivad mõned analüütikud, et langus on lühiajaline ning naftaga võib peagi taas 150 dollari läheduses kaubelda. Samas on nii lääne- kui araabiamaailm üha rohkem seda meelt, et kallis nafta on vesi ebademokraatlike ja terroristlike riikide veskile, mistõttu on hädavajalik kõikide vahenditega nafta hind alla saada. Kas see õnnestub, ei tea. Taas kord on selge see, et miski pole selge.Pole küll teada, milline on nafta hind tulevikus, kuid on ilmne, et muutlikus maailmas eilse alusel homset prognoosida ei saa. Fikseeritud ressursitasu süsteem sobis 2003. aastale eelnenud stabiilsete naftahindade perioodi, nüüdseks on see süsteem oma aja ära elanud. Asemele on vaja midagi nutikamat. Fikseeritud ressursitasu juures ei tohi unustada, et põlevkivil endal ei ole turuväärtust. Hind on naftal, mis määrab nii põlevkiviõli kui ka põlevkivi väärtuse. Nafta hinna languse võimalus tekitab ebakindlust ja sellises olukorras töötaks tunduvalt paremini põlevkivi paindlik maksustamine.Põlevkivi paindlik maksustamine võib seisneda nii kasumi maksustamises kui ka nafta hinnast sõltuva suurusega ressursitasus. Selline süsteem suurendaks riigi omanduses oleva maavara väärtust ning annaks ettevõtetele kindluse investeerida ja Ida-Virumaale kõrgepalgalisi töökohti luua. Ressursi paindlikul maksustamisel teeniks riik headel aastatel rohkem ja halvematel aastatel vähem, kuid see on õiglane, sest riigile kuuluva ressursi väärtus ongi erinev. Paindlik maksustamine vähendab põlevkivitöötlejate riske nafta turuhinna languse korral ja aitab neil rasketel aegadel ellu jääda. Lõppkokkuvõttes on ju riik maavara omanik ning riigi huvi on see, et kuldmune munev hani võimalikult kaua elus püsiks.Selle hane tervisele mõjub üsna hästi keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse valmisolek kehtestada põlevkivi kasutamisega seotud keskkonnatasud kümneks aastaks, selline muutus on oluline samm edasi Eesti energiapoliitika kvaliteedis. Samas võiks aga kümneks aastaks ette fikseeritud põlevkivi ressursitasude asemel kaaluda hoopis nutikama ja paindlikuma süsteemi rakendamist.Otsustades täna järgmiseks kümneks aastaks ressursitasu kindlaks määrata, ei ole see mitte põlevkivi hinna fikseerimine, vaid hoopis põlevkivitöötlejatele nafta hinna alanemise riski panemine. Seejuures loobub riik aga nafta hinna tõusmisel tekkivast lisandväärtusest. Nutikas oleks jätta nafta hinna kõikumise risk riigile, sest nii teeniks ühiskond kõige rohkem. Nutikus tagab riigile suurema tulu, rohkem töökohti ning kindlama (energia)julgeoleku.